NARVA LINNUSE AJALUGU

(vaata ka virtuaalset ekskursiooni)

Peaaegu seitse sajandit on Narva jõe kaljusel kaldal, Venemaa ja Eesti piiril, seisnud suursugune Narva linnus. Tema ajalugu algab ristirüütlite valitsemisega Baltimaades. Juba XIII sajandi lõpus oli taanlastel siin tugev kants, mis kaitses läänemaade huvisid Eestimaal ja oli ka heaks varjupaigaks vallutajatele põlisrahva mässude puhul.

Arvatavalt koosnes linnus XIV sajandi esimesel poolel peahoonest ja kahest eesõuest. Peahoone oli nelinurkse kujuga ringehitis, mille loodenurgas asus torn. Põhjahoov teenis linnuse lisakaitsefunktsiooni. Suur läänehoov oli sõja puhul elanikele peavarjuks.

Liivi Ordu võimuletulekuga Eestis sai linnus alates 1347. aastast Ordu esindajate peakorteriks - siin elasid Narva foogti ja tema abiline komtuur.

Ordu liikmete sõjalis-kloostriline eluviis nõudis peahoone ümberehitamist konvendihooneks. Selline kindlustus kujutab endast alati nelinurkset võimsate müüridega hoonet ruumidega sisekülgedel ja keskel asetseva siseõuega. Läänetiivas asusid konvendihoone tähtsamad ruumid - dormitoorium (magamistuba) ja refektoorium (söögisaal). Põhjatiivas asusid foogti elamisruumid ja köök. Teisel korrusel asus kabel. Ida- ja lõunatiiba kasutati peamiselt ladudena.

Tulirelvade moderniseerimine XIV-XV sajandil tõi kaasa vajaduse kindlusehitiste kaasajastamiseks. Suure läänehoovi loodenurka ehitati lisaks rondeel, mis on säilinud tänapäevani. Põhjahoovi ehitati platvormid ja vallid kahurite jaoks. Konvendihoonet tugevdati kahe flankeeriva danskeriga idas ja läänes. Konvendihoone loodenurgas asuv nelinurkne torn oli algul kolmekorruseline. Kahe lisaehituse tulemusena kasvas tema kõrgus 50 meetrini, seinte paksus on aga 4 meetrit. Liivi sõja alguses sai torn endale nimeks Pikk Hermann, see oli üks võimsamaid linnusetorne Baltimaades. XVI sajandi keskpaigas omandas Narva linnus keskaja arhitektuurile omase ilme.

Järgnevatel aastatel, Rootsi valitsuse ajal, toimusid tähtsamad ehitustööd läänehoovis. Sinna ehitati Suur kivisaal - Rootsi valitseja residents ja arsenal. XVII sajandi lõpus sai Narva linnus uue kindlustussüsteemi osaks, linna ümber hakati ehitama bastionide vööndit. Linnuse edelanurka ehitati bastion Spes, kagunurka aga bastion Fortuna, mis võttis enda alla XVI sajandi 30. aastatel ehitatud vana bastioni ja keskaegseid kindlustusi. Narva linnuse esimesed restaureerimistööd viidi läbi aastatel 1846, 1847 ja 1850 kindluseinsener Modest Rezvõi juhtimisel.

Enne Teist maailmasõda asus linnuses garnison. Peahoonet kasutati nii relva- kui ka toidulaona. 1944. aasta lahigutes sai linnus kõvasti kannatada. 1968. aastal algasid restaureerimitööd. Alates 1986. aastast on taastatud ruumides avatud näitused ja Narva Muuseumi ekspositsioon.

© NM-i kodulehekülje materjalid
on kaitstud autoriõigustega