17. sajandi Kesk-Euroopas tekkis teatud tasakaal seni kompromissitult vaenutsevate usuvoolude vahel. Üldistades võib märkida, et Põhja-Euroopast sai protestantlik piirkond ning Lõuna-Euroopa jäi katoliiklikuks.
16. sajandi lõpul luteri usu riigiusuks kuulutanud Rootsist kujunes 17. sajandi alguseks protestantismi tähtsamaid kantse Euroopas, tänu millele kinnistus Eesti kuulumine luterlike maade hulka. Luterlus kujunes esialgu äärmiselt sallimatuks ning käremeelseks religiooniks, mida iseloomustas väga range Lutheri õpetuse järgimine, ka üsna kergete eksimuste range karistamine ja nõiaprotsessid.
Samas seisis just Rootsi kirikuvalitsus selle eest, et talurahvas saaks haridust. Üks Martin Lutheri õpetuse keskseid ideid oli, et „inimene peab saama õndsaks usu läbi” s.o inimesel peab olema võimalik lugeda pühakirja ja usu põhitõdesid oma emakeeles. Selle põhimõtte elluviimist soodustas asjaolu, et reformatsiooniliikumise alguseks oli kirjasõna massilist levitamist võimaldav trükindus juba enesestmõistetav nähtus.