Keskajal ja varasel uusajal ei täitnud kellad mitte ainult praktilist funktsiooni, vaid nende omamine osutas ka omaniku varanduslikule jõukusele ja kõrgele ühiskondlikule staatusele. Seetõttu asusid ka kellad linnaruumis üldise ühiskondliku või majandusliku tähtsusega kohtadel. Selle traditsiooni säilimist saab jälgida kuni tänapäevani. Kui võtta arvesse asjaolu, et Narva linna “keskused” on aja jooksul oma endiselt kohalt veidi mujale nihkunud (vanalinnast Peetri platsi ning hiljem ka Tallinna maantee ja Kangelaste prospekti ristmiku suunas), siis võib täheldada, et ka nende uute keskuste välja kujunemise käigus on sinna paigaldatud tähelepanuväärsed kellad. 

Astri, Tallinna maantee 41

Kohale, kus tänapäeval asub Astri keskus, asutati juba 1975. aastal toidukaupade pood, mis oli toona küll kõigest ühekorruseline. Kuigi praegu on kõigile Narva elanikele Astri kaubanduskeskus oma kolmekorruselise välisilme ja pika kellatorniga hästi tuntud, siis tegelikkuses ilmus see linnapilti suhteliselt hiljuti: hoone valmis 2006. aastal Ülo Peili projekti järgi. Pärast põhjalikke ümberehitusi, mis lõppesid alles 2014. aastal, omandas hoone hoopis teistsuguse välisilme: nii vooderdis kui ka kellatorn omandasid senise helesinise asemesel punase värvuse. Ent kahte ruudukujulist sihverplaatidega analoogkella (st seieritega kella) uutega ei asendatud. Üks nendest sihverplaatidest on suunatud ida poole ja teine läände, nõnda et kell oleks nähtav inimestele ja autodele, kes liiguvad mööda Tallinna maanteed. Astri keskuse kellatorni võib pidada ka linna uueks faktiliseks keskpunktiks ning Tallinna maanteed linna tähtsaimaks tänavaks: nimelt just seda tänavat mööda liiguvad inimesed ja kaubaautod Eesti ja Venemaa, Tallinna ja Peterburi vahel, peatudes mõnikord ka Narvas. 

Linnavolikogu, Peetri plats 5

Hoone, milles praegu tegutseb Narva Linnavolikogu (endine Narva Linna Täitevkomitee),  valmis 1949. aastal arhitekti Nikolai Mizernjuk projekti järgi. Selle kellatorn pidi esile tõstma hoone kõrget staatust ja suurt tähtsust. Sõjas raskelt kannatada saanud Narva linnas oli vähe kõrghooneid ning seetõttu tõusis täitevkomitee hoone oma kellatorni ja dekoratiivse paviljoniga esile, paistes silma isegi kaugelt Tallinna maantee poolt. 

Kaks valget ruudukujulist sihverplaati, mis on suunatud ida ja põhja suunas, on nähtavad nii Peetri platsilt kui ka Narva kindlust ümbritsevast pargist. Kellatornis töötasid esialgu mehaanilised kellad, mis vahetati 2000. aasta paigus välja Osaühingu Vant elektrooniliste kellade vastu. Praegu juhib mõlemat sihverplaati üks ja seesama arvuti, mis reguleerib automaatselt ka suve- ja talveajale üle minemist. 2019. aastal täheldati kella mehhanismis rike, mille tulemusel see õigest kellaajast maha jäi, ent peagi suudeti kellavärgi töökord taastada. Elektrikute sõnul, kes vastutavad kellasid juhtiva arvuti eest, peab praegune süsteem veel kaua vastu ning lähemal ajal välja vahetamist ei vaja. 

Raudteejaama hoone, Vaksali tn 22

Narva raudteejaama projekt pärineb Lentransprojekti arhitektilt Ivan Rubtsovilt ning tema jaamahoone kavand oli valminud juba 1945. aastal. Et raudtee ja raudteejaamad omasid sõjalisest vaatepunktist lähtuvalt eriti olulist tähendust, ei levitatud nende ehitusdetailide kohta ülearust teavet. On teada, et 1950. aastal on jaamahoone märgitud juba mõningatele kaartidele, kuid millal jaamahoone täpselt avati, jääb asjasse puutuvate andmete puudumise tõttu ebaselgeks. Esimesed fotod uuest raudteejaamast pärinevad alles 1953. aastast. Jaamahoone esiküljel ehk pargipoolsel fassaadil asus akna ees mehaaniline ruudukujuline kell, mille pikkus küündis ühe meetrini. (Mõndadel fotodel, mis peaksid pärinema 1950. aastatest, on näha ka ümmargust kella, mis sarnaneb pigem praegusele kui esialgsele jaamahoone kellale.) Arvatavasti 1990. aastate esimesel poolel ei olnud esialgne jaamahoone kell enam töökorras ning see eemaldati. Ka hoone raudtee poolsel küljel paiknes väike ümmargune kell, mis rippus risti jaamahoone fassaadiga. Aastatel 2017.-2020. läbi viidud Narva raudteehoone ja selle ümbruse renoveerimise käigus paigaldati hoone fassaadile, suure akna keskosasse analoogkell (st seieritega kell). Uus ümmarguse kujuga jaamahoone kell on mõõtmetelt veidi väiksem (diameetriga 80 cm) kui selle esialgne versioon. Sellel kellal on kaks valgustatud sihverplaati ja automaatne kvartskellade juhtplokk Westerstrand WDP-Q 230VAC.

Ei saa jätta mainimata, et tegemist on juba kolmanda Narva raudteejaama hoonega: esimene valmis 1870. aastal ja põles 1918. aastal maha, teine ehitati 1922. aastal ning hävis II Maailmasõja käigus. Tõenäoliselt asusid kellad ka vanades raudteejaama hoonetes, vähemasti on teada see, et 22. veebruaril 1924. aastal varastati raudteejaama ootesaalist “suur kell”. 

Promenaad

Päikese väljak koos päikesekellaga asetseb Narva linna promenaadil 2014. aastast, kui lõpetati jõeäärse ala rekonstrueerimine. Selle ala heakorrastamist plaanitseti juba kaua aega. Lõpliku teostamise käigus loobuti esialgsest, 2008. aastal koostatud juugendstiilis projektist. Tõnu Laanemäe poolt projekteeritud päikeseväljak on kujundatud brutaalse minimalismi stiilis. Väljaku keskmes asub poodium, milleni juhivad 7 puitlaudisest teed. Selline kujundus peaks sümboliseerima ajaratast. Selleks et määrata Tõnu Läänemäe projekteeritud päikesekellaga kellaaega, tuleb uudishimulikul päikesepaistelisel päeval seista vastavalt aastaajale ühele poodiumi ruudule. Päikesekella osutina toimib inimkeha, mis heidab poodiumile varju, langedes ühe sihverplaadi numbri suunas. Sellisel viisil määratud kellaaega pole just üldises mõttes kõige täpsem, ent kahtlemata saab nii kindlaks teha kõige täpsema kohaliku aja. 

Raekoja hoone

Joala veetorn, Kose 12

Sisenedes Kreenholmi linnaosasse, hakkab juba kaugelt silma manufaktuuri veetorn ja selle särava sihverplaadiga tornikell. Algselt ehitati veetorn 1875. aastal täielikult puidust, kuid juba varsti asendati see 34-meetri pikkuse telliskivist veetorniga, mille projekteeris Paul Alisch. Siiski alles 1897. aastal omandas veetorn täielikult oma tänapäevase telliskivipunase välisilme, kui ka endine puidust veepaak vahetati kivikonstruktsiooni vastu välja. Omal ajal eriti moodne elektrikell paigaldati veetornile juba 1900. aastal ning see näitas aega tervenisti kolmel sihverplaadil (diameetriga 3 m). 

Pole küll teada, millises seisus oli veetorni kell kahe Maailmasõja vahel ja kui raskelt see II Maailmasõja kannatada sai, kuid pärast II Maailmasõda otsustati kell oma kunagise välisilmega taastada. Plaani ei viidud kahjuks kohe ellu ning alles 1980. aastatel viidi veetorni kell uuesti töökorda: nüüd töötas see juba elektrilise mehhanismi abil. Pärast erastamist 1993. ja 1994. aastatel puudus tornikellal hooldaja ning see jäi varsti seisma. Sellel ajal kui Kreenholmi manufaktuur 2010. aastal pankroti välja kuulutas, polnud veetorni kellal enam toimivat mehhanismi. Praegu asub veetorni teisel korrusel firma kontor, mis tegeleb Kreenholmi manufaktuuri kinnisvara haldamisega. Veetorni kellast on järele jäänud vaid seisma jäänud kella sihverplaadid: üks nendest näitab kellaaega 5.10  ja teised kaks kellaaega 3.50.