Hauapanused

Vadjalased uskusid, et kõik surnu isiklikud asjad tuleb hävitada või talle hauda kaasa panna, sest vastasel juhul võib surm elavatele üle kanduda. See vana komme on aja jooksul aga muutunud ning alates 20. sajandist hakati surnu isiklikeks asjadeks pidama esemeid, mis tal suremise hetkel seljas olid või mida kasutati matusetalituse ette valmistamiseks. Õled, millel surnukeha lebas, põletati õues (läbi selle tuli hiljem kirst viia), savinõud, milles hoiti surnu pesemiseks kasutatud vett, löödi puruks ning seebi ülejäägid visati jõkke. Surnut ei tohtinud raseerida, kammi külge jäänud juuksekarvad pandi temaga kirstu kaasa. Surnul seljas olnud riided põletati ning surnule pandi selga valged linased riided, mis õmmeldi ilma sõlmedeta ning mille välja lõikamiseks ei kasutatud kääre ega nuga. Kirstu põhja pandi kirstu valmistamise käigus tekkinud höövlilaastud ja kaselehed. Kirstu ei tohtinud mitte mingil juhul panna teravaid esemeid, näiteks nõelu, naelu ja muud, sest arvati, et lahkunu võib neid kasutada kättemaksuks juhul, kui tema matuste ajal millegi vastu eksitakse.

Veel 20. sajandi alguses uskusid vadjalased, et surnud jätkavad elavate maailmaga üsna sarnast eksistentsi teises maailmas. Tatjana Ivanovna Luutsa külast on meenutanud, kuidas 1930ndatel külastas tema vanaema oma abikaasa hauda ning koputas kirstu kaanele läbi spetsiaalselt selleks tehtud augu pika kepiga merkki keppi, et lahkunu tähelepanu äratada.