Kalmevormid 19.-20. sajandil

Luteri pastor Tsetreus kirjutas 1802. aastal, et vadjalased „matavad surnud inimesi pühades hiites – kolamisto. Hauale asetatakse suur kivi ja umbes pool tundi lauldakse spetsiaalseid laule, koju jõudes korjatakse kokku peiede ülejäägid: koogid, kapsad, tatrajahust küpsetised, või ja viin ning antakse koos vaskrahaga preestrile. Surnud sugulasi mälestatakse nelipühade ajal ja mihklipäeval“.

19. sajandi lõpuks ja 20. sajandi alguseks juurdusid vadjalaste seas sügavalt õigeusu kombed. Maeti puidust kirstudes, haudasid hakati tähistama puidust või metallist õigeusu ristidega. Mõned vanadest traditsioonidest kinni pidavad vadja perekonnad püüdsid aga ka veel 20. sajandil haudasid mitte märgistada või asetasid sellele kiiresti mädanevast puidust nn „kanarbiku risti“, mis aasta jooksul täielikult hävis.

Juhul, kui inimene jäi teadmata kadunuks või oli teada, et ta uppus merel, käidi teda siiski külakalmistul mälestamas, kuid sellisel juhul ei kogunetud haua, vaid mälestuspuu või -kivi juurde. Selliseid kive ja puid võib praegugi igal vadja külakalmistul näha. Nii on Luutsa külas püha kask, mille õõnde pannakse ohvriande ja Valgovitsõ küla kalmistu juures kivi, millel olevat õigeusu risti joonistust pidevalt kriidiga uuendatakse ning kuhu asetatakse küünlaid ja peieroogasid. See tava räägib kalmistust kui pühast hiiest, mitte kui individuaalsetest matmispaikadest.

19.-20. sajandiks unustasid vadjalased surnute kääpasse või žalnikusse matmise traditsiooni sootuks ning kõiki taolisi haudasi hakati kutsuma „rootsi haudadeks“. Tänapäeval ei seosta ükski vadjalane neid oma esivanematega, vaid arvatakse, et sinna on maetud Põhjasõja ajal hukkunud Rootsi sõdurid.