KIRIKUD

Narva usuelu

Esimese kiriku ehitamise aeg Narva ei ole täpselt teada. Selle ehitasid taanlased. Mainitakse seda esmakordselt 1345. a. Tegemist oli puidust ehitisega, mis asus kindluse alal või selle lähistel.
XV sajandi teisel poolel, Liivi ordu valitsusajal ehitasid sakslased kivikiriku. Tegemist oli katoliku kirikuga, mis oli pühendatud pühimale Neitsi Maarjale. XVI sajandi esimesel poolel, usupuhatuse käigus, sai sellelest luterik kirik.
Esimsed õigeusu kirikud ehitati 1558. a. pärast Narva vallutamist venelaste poolt. Ivan IV käskis siin ehitatda kaks kirikut. Mõlemad kirikud tegutseid lühiajaliselt, kuni Narva vallutamiseni rootsi vägede poolt.
Rootsi valitsuse ajal (1581–1704) oli linna usuelu luterlik. XVII sajandil ehitati kaks linnakirikut – rootsi ja soome kogudustele. 1646. a. Rootsi kuninganna Kristine korraldusel asutati Narva provintsiaalkonsistoorium Alutaguse ja Ingerimaa jaoks. Linn sai superintendendi asukohaks. Rootsi vaimulikkond tegi aktiivset misjonitööd õigeusuliste seas. Õigeusk säilis ja tegutses kõrvuti luterlusega.
9. augustil 1704. a. vallutati Narva Vene vägede poolt. Seoses sellega toimusid suured muutused usuelus. 1708. a. suleti rootsi kirik, 1733. a. anti see aga üle saksa kogudusele. Samal aastal muudeti saksa kirik õigeusu templiks ja pühetsiti Issanda Muutmisele. Sellest ajast kaotasid saksa ja rootsi kogudused oma kirikud jäädavalt.
1727. a. rootsi ja soome kogudused ühenesid, nad ehitasid üheskoos uue kiriku. 1773. a. see põles ära. Ja 1805. a. ühinenud rootsi-soome kogudus ehitas uue kiriku.
XVII sajandist tegutses eesti kogudus soome koguduse koosseisus. XIX sajandi teisel poolel asutati kaks isesisvat eesti kogudust – linna ja tööliste omad. 1884. a. valmis Aleksandri kirik Kreenholmi töölistele, 1886. a. aga linnaelanikele mõeldud Peetri kirik.
Esimesed õigeusu jumalateenistused eestlastele algasid 1880. a. 1895. a. Alustas ametlikult tegevust Narva esimene eestlaste õigeusu kogudus.
Narva kuulumise ajal Vene impeeriumi koosseisu (1704–1918) kasvas linnas pidevalt õigeusu kirikute hulk, eriti Ivangorodi kindluslinnakus. Viimase kiriku ehitus lõpetati alles 1934. a.
XIX sajandi teisel poolel tekkis ka Poola kogukonnal vajadus kiriku järele, eelkõige seetõttu, et Narva asus ümber suurem hulk poolakaid Lodzist. 1907. a. valmis katoliku kirik.
Sajandite vältel jäi Narva paljurahvuseliseks linnaks. Siin elas sakslasi, rootslasi, ingelaseid, šotlasi, eestlasi, soomlasi, poolakaid ja muidki rahvaid. Linnas on alati olnud erinevaid usutunnistusi. Suuremad muutused linna usuelus toimusid sõdade tagajärjel, kui vahetusid vallutajad. Kui vahetusid linna valitsejad, vahetus ka usutunnistus. Kinnitades kohapeal oma võimu alustasid uued valitsejad esmalt uute kirikute ehitamist ning vanade sulgemist.
1940. a. oli Narvas koos Ivangorodiga 16 kirikut, neist 11 õigeusu, 4 luterlikku ja üks katoliku kirik. Lisaks sellele leidus linnas palvemaju ning sünagoog.
Sõjategevuses 1944. a. purustati peaaegu kogu Narva, sealhulgas ka kirikud. Sõjaeelsetest kirikutest säilisid õigeusu Ülestõusmise peakirik ja luterik Aleksandri kirik, pooleldi purustatuna.
Ivangorodis (mis nüüd jääb Venemaa territooriumile) on taastatud kindluses kaks vanimat kirikut, kaks ülejäänut ootavad restaureerimist.

Püha apostel Johannese (Jaani) kirik (endine Rootsi Toomkirik)

Teise Maailmasõjani asus kirik vanalinnas aadressil Viru 18 (Rahu ja Koidu tänavate vahel). Kirik ehitati aastatel 1641-1651. Kirik oli saal-tüüpi kolmelööviline kõrguvate võlvidega hoone. Seinu toetasid massiivsed tugipiilarid. Kaheastmeline katus ületas peaaegu 1,5 kordselt seinte kõrguse. Hoone oli laotud paekivist. 1651. aastal valmis kaheksatahuline kellatorn. Algul tegid ehitustöid kohalikud meistrid Elias Moor ja Hans Skrinter. 1644. aastal kutsuti Tallinnast kiviraidur Zaharius Hoffmann, hiljem osales ehitamisel ka Mattias Daus. 1645. aastal kinnitas Rootsi valitsus kiriku Toomkirikuks. 1659. aastal hävisid kiriku katus ja torn tulekahju läbi. 1660. aastate alguses kirik taastati kuid veel hulk aastaid oli ta ilma tornita. Torni ehitamise aeg ongi teadmata. 1690. aastal toimus kirikus taas sise- ja välisremont. Kiriku juures avati 1691. aastal seek. See oli täielik pansion 18 elatanud ja täielikult töövõimetule koguduse liikmele. 1704. aastal muudeti Toomkirik õigeusu kirikuks ja pühitseti Aleksander Nevskile. Kirik toimis kuni 29. juunini 1708, kui avati Issandamuutmise peakirik. 1733. aastal anti kirik üle saksa kogudusele ning remondijärgselt avati kirik 1734. aastal pastor Caspar Matthias Rodde poolt. Kirik pühitseti Püha apostel ja evangelist Johannesele. 23. aprillil 1747 põles kirikutorn, mis taastati 1774. aastal. 1789. aastal püstitati sellel kullatud muna ja rist. Taastamistööd toimusid linna ehitusmeister Heinrich Wilhelm Zappe juhtimisel. Aastatel 1849-1850 toimus kiriku kapitaalremont. Ehitustööd ja torni katmise tegi vene meister Abram Guljuškin. Torni ehitus jätkus Johann Mattias Halja juhatusel. Torni muna ning risti kuldas maaler Heinrich Karl Zeele. Tööde ülevaatajaks oli Johan Zappe. 29. oktoobril 1850 avati kirik pidulikult, kuigi täielik remont lõpetati 1854. aastal, kui torni tippu püstitati taas risti. Vabadussõja ajal sai kirik kannatada vene suurtükitulest. Pärast sõda kirik taastati., kuid 1944. aastal pühakoda hävis. Varemed lammutati 1950. aastatel.

Püha Miikaeli (Mihkli) kirik

1726. aastal sai soome kogudus loa ehitada uus kirik 1704. aastal hävinu asemel. Kirik valmis 1727. aastal uuslinnas ja pühitseti peaingel Miikaeli päeval (Mihklipäeval). Samal aastal olid kogudusega liitunud asumiselt tagasi pöördunud rootslased ja koos moodustati rootsi-soome Miikaeli kogudus. Kirik oli puust, ristikujulise põhiplaaniga. 9. augustil 1773 kirik põles. 1805. aastal lõpetati kivikiriku ehitus vanalinna põhjapriil, Gloria bastionil, aadressil Lese 6 (praegune Vestervalli). 1898. aastal avati kiriku juures seek. See oli täielik pansion 12 mõlemast soost elatanud koguduseliikme jaoks. 1944. aastal Narva pommitamisel venelaste poolt kirik purustati. Varemed lammutati 1950. aastatel.

Aleksander II mälestuskirik

19. sajandi teisel poolel moodustasid Kreenholmi manufaktuuri töölised Narvas iseseisva koguduse. 18. aprillil 1881 kinnitati kiriku projekt, millel oli valmistanud Peterburi arhitekt Otto Hippius. Pühakoja tellijaks osutus aktsiaselts Kreenholmi Manufaktuuri Osaühing, mis eraldas kiriku ehituseks ligi 200 000 rubla. Ehitustööde otseseks juhatajaks määrati Kreenholmi arhitekt Paul Alisch. Kirik ehitati raudtee lähedale, Joaoru linnaossa. 21. juunil 1881 pandi hoonele nurgakivi ja 28. mail 1884 kirik pühitseti. 20. oktoobril 1883 anti Narva rae ja Eestimaa konsistooriumi ühisotsusega kirikule ja kogudusele Imperaator Aleksander II nimi, kes oli 1. märtsil 1881 hukkunud terroristi pommist. Kirik on ehitatud klassitsismi elementidega historitsismi eklektilises stiilis. Keskosa on kaheksatahuline. Lääneküljel on eeskoda ning 55 meetrine kellatorn, mis lõpeb teravatipulise telkkatusega. Idaküljel asub käärkamber. Kiriku keskkupli kõrgus on 23 meetrit. Pingid asetsesid poolringis. Istekohti oli arvestatud 2500 inimesele, kokku pidi kirik mahutama kuni 5000 inimest. 1. oktoobril 1885 avati koguduse kool, kümme aastat hiljem valmis koolimaja. 1910. aastal avati lasteaed. 1930. aastate algul asutati Noortekoondis. 1918. aastal loeti kirikuhoones ette Eestimaa Töörahva Kommuuni manifest ja kommunaarid kasutasid templit ülelinnaliste ürituste läbiviimiseks. Jumalateenistused kirikus lakkasid. Vabadussõjas jäi kirik terveks, kuid kirik sai kannatada 1944. aasta 6. märtsi pommitamises. Üks mürsk läbis kupli, õhku lasti kellatorn. Kirik jätkas tegutsemist ning 1956. aastal algasid tõsisemad taastamistööd. 1962. aastal andsid linnavõimud kiriku kaubandusvalitsusele laoruumiks, kogudusele anti asemele endine diiselelektrijaam Anvelti tänaval (Kreenholmi 22). Kogudus võttis kaasa Aleksandri nime ning kohandas sellest Aleksandri kiriku. 1977. aastal tunnistati kultushoone arhitektuurimälestiseks ja võeti riikliku kaitse alla. Kirikut loodeti kasutama hakata orelimuusika kontsertsaalina. Ladu viidi välja ja 1980. aastatel algas restaureerimine. Rahapuudusel töö katkes. 1990. aastal tagastati kirik kogudusele. 8. juulil 1994 toimus esimene jumalateenistus pärast 32. aastast vaheaega. 20. juunil 2000 tunnistas Viru praost Avo Kiir Narva Aleksandri koguduse ka kolme hävinud luterliku koguduse õigusjärglaseks. See tõi kirikule Suurkiriku nimetuse omistamise.

Püha Peetruse (Peetri) kirik

Kirik asus Vestervalli ja Valge tänava nurgal, Fama bastioni lõunaküljel (Valge 2). 23. juunil 1885 pandi kirikule nurgakivi. Kiriku projekti valmistas Peterburi arhitekt Rudolf Berngardt. Kirik oli saal-tüüpi, neljakandilise põhiplaaniga. Lääneküljel kõrgus ruudukujulise plaaniga torn, mis lõppes teravatipulise tornikiivriga. Ehitamiseks kasutati tahutud paekivi, mis valiti välja bastioni müüridest. 9. novembril 1886 pühitseti kirik apostel Peetrusele. 1870. aastal asutati Peetri koguduses kool. Koolimaja projekti tegi arhitekt Nikolai Opatzky. 15. mail 1911 pandi koolile nurgakivi. 2. (15.) septembril 1912 see pühitseti. Vabadussõjast kuni 1998. aastani olid hoones erinevad koolid. Praegu on maja Aleksandri koguduse kogudusemaja. 1902. aastal asutati Peetri kiriku juurde Naisterahva selts, mis tegeles heategevusega. 1916. aastal asutati “Peetri koguduse selts Vaesteabi” vaestemaja hooldamiseks. Kogudusele kuulus kalmistu Siivertsis. 1925. aastal asutati noortekoondis “Astra”, mille liikmed koondusid spordi, muusika ja kirjanduse ringidesse ning 1931. aastal rajati pühapäevakool. 1944. aasta pommitamiste käigus purustati kiriku katus. Suhteliselt heas korras kirik lammutati pärast 1953. aastat ja selle kive kasuti praeguse Narva raudteejaama hoone ehitamiseks.

Püha Antoniuse katoliku kirik

Asus vanalinna lähistel (Must 9). 19. sajandi lõpus, seoses katoliiklaste arvu suurenemisega linnas tekkis vajadus katoliku kiriku järele. 1873. aastal katoliiklased omandasid kahekordse kivimaja kabeli jaoks, kus toimusid jumalateenistused. Kuid selline palvemaja ei mahutanud kõiki soovijaid. 11. detsembril 1900 eraldas Narva linna volikogu rooma-katoliku kogudusele tasuta krundi Peetri eeslinnas pindalaga 830 ruutsülda kavandatavale Antoniuse tänavale. Ehituse alustamiseks vajaliku raha annetas Kreenholmi Manufaktuuri direktor Julius Andre. Põhiplaani ja eelprojekti koostas Kreenholmi arhitekt Paul Alisch. 27. juulil 1903 pandi kirikule nurgakivi ja pühitseti Narva rooma-katoliku kiriku vundament. Ehitus oli neogooti stiilis ja materjaliks punased tellised. Lõunaküljel asus telk-kiivriga torn. Katoliku kiriku kõrvale ehitati kahekorruseline tellismaja koolile ja kirikuteenijate korteriteks. 11. novembril 1907 pühitseti kirik püha Antoniusele. Kirikul oli oma koor ja alaline organist. Selle juures tegutses ka Püha Roosipärja Elavate Rooside vennaskond. Regulaarsed missad toimusid 1944. aastani, mil linna elanikkond evakueeriti. Sõjategevusest jäi kirik purustamata, hävis vaid katus. Kiriku müürid lammutati lõplikult punavõimude poolt 1980. aastal seoses olümpiamängude toimumisega Moskvas. Kogudus taastas oma tegevuse novembris 1993, esmalt Aleksandri koguduse väikeses kirikus. Pärast kogudusemaja tagastamist (Vabaduse 16) ja remonti on selle teisel korrusel välja ehitatud kirikusaal.

Narva Issandamuutmise katedraal (endine Johannese kirik)

Narva vanim kirik. Esmakordselt mainiti seda 1442. aastal. Kiriku ehitamiseks kasutati paekivi. Algselt rajati kirik katoliikliku pühakojana. 1460. aasta tulekahjus kirik põles, kuid selle taastamisele asuti üsna kiiresti. 1467. aastal püstitati seinad ja alustati katuse tegemist. Tänu linna kaubanduse tormilisele arengule elanikkond kasvas kiiresti ja esialgne ehitis jäi väikeseks. 16. sajandi alguses seda laiendati, 1519. aastal ehitati altariosale võlvid ning tehti idasuunda juurdeehitus. Sisetööd jätkusid pikka aega. Reformatsioonijärgselt hakati seal pidama luteriusu jumalateenistusi. Kirik oli pühitsetud Jeruusalemma Johannesele. Linna ründamisel 1590. aastal Boriss Godunovi vägede poolt kaotas kirik torni ja katuse. Kolme aasta pärast algasid taastamistööd. 1606. aastal valmis uus torn Daniel Baumeisteri poolt, mis aga 1610. aastal põles. Samal aastal kindlustas meister Berthold kiriku seinu, 1616. aastal aga valmis meister Berndti eestvõttel uus tornikiiver. Kirik põles järjekordselt 1659. aastal ning selle taastamine kestis 1664. aastani. 1781. aastal põles torn pikselöögi tagajärjel ja viimast korda taastati torn 1842. aastal. Samal ajal ehitati ka kirikule uus katus koos sibulkupliga ning peaportaal lääneküljel. Pärast 1692.-1696. aastate katku ehitati kagukaarde hilisbarokk stiilis kirikuväravad, mida hakati kutsuma Surmaväravaks või Kahetsevate Patuste Väravaks. Kalmistu väravad ehitati saksi kiviraidur Johan Georg Heroldi projekti ja juhendamise järgi. Portaali kivitööd teostas põhiliselt Jakob Van der Kapelle. 29. juunil 1708 pühitseti kirik, mis tollal kuulus saksa kogudusele ümber õigeusu Issandamuutmise kirikuks ja anti üle vene kogudusele. 18. sajandi teisel poolel tehti kiriku põhjapoolsele küljele juurdeehitus, mis pühendati Püha Nikolaile. Hiljem sai sellest eraldi kirik. See oli Püha Nikolai ikooni hoiukoht. Pärimuse järgi jäi ikoon 1558. aasta tulekahjus puutumata. Aastatel 1708–1944 toimusid Issandamuutmise katedraalis õigeusu jumalateenistused. 1944. aasta sõjategevuse käigus kirik hävis. Varemed likvideeriti 1950. aastatel.

Jumalaema Uinumise kirik

Kiriku rajamislugu pole siiamaani täpselt teada. Uurijate arvamused tema asutamisajast lähevad suuresti lahku (15. sajandi lõpust kuni 16. sajandi keskpaigani). Ivangorodi ehitus koosnes kahest ühtekuuluvast hoonest: põhjapool kirik ja lõunas tiibhoone. 18. sajandi teisel poolel muudeti kirik luterlikuks garnisoni kirikuks. Pärast Narva ja Ivangorodi vallutamist 1704. aastal Vene vägede poolt kirik suleti. 1740. aastatel pühakoda taastati õigeusu jumalateenistuste jaoks. 1750. aastatel taastati tiibhoone, millest sai eraldi kirik. Kirikutornidel olid telkkatused. Võibolla just sel ajal sai tiibhoone kellatorni. Nende tööde käigus sai kahest pühakojast koosnev ansambel omale uue välimuse. Jumalaema Uinumise kirikus säilitati Jumalaema ikoon Odigitriat, mis pärimuse järgi jäi 1558. aasta tulekahjus kahjustamata. Kuni 1827. aastani kuulus kirik Peterburgi piiskopkonnale, seejärel anti kirik üle sõjaväelastele ja 1864. aastal tagastati taas piiskopkonnale. Kogudus koosnes linna- ja maaelanikkonnast. Kogudus kasutas kirikut kuni Teise maailmasõja alguseni. 1944. aasta lahingutes sai kirik rängalt kannatada. Kaduma läksid kirikuvarad ja kellad. Restaureerimistöid teostati aastatel 1976-1987. Restaureerimistööde aluseks võeti kiriku esialgne projekt ilma telkkatusteta ja kellatornita. Aastatel 1987-1988 kasutati kirikut kontserdisaalina. 1991. aastal anti kirik üle Vene õigeusu kirikule, taastusid jumalateenistused. Kirik asub Vene Föderatsiooni territooriumil. Püha Nikolai kirik Ivangorodi kindluses

Kiriku asutamisaja suhtes lähevad arvamused lahku: 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandi keskpaigani. Püha Nikolai kirik on harukordne kaheapsiidse kultusehoone näidis. Ta on väike paekivist ehitist, mille seintes on kitsad laskeavataolised aknad. Kiriku ülemine osa kujutab endast rasket trummikujulist torni madala kiivriga. 17. sajandil oli kirik tõenäoliselt suletud. Võib arvata, et 18. sajandi algul kirik taastati ja seal toimusid õigeusu jumalateenistused. 1944. aasta lahingutes sai kirik kannatada. Restaureerimistöid alustati 1970. aastate keskel ja lõpetati 1988. aastal. Pärast tööde lõpetamist anti hoone üle Ivangorodi ajaloolis-arhitektuurilisele muuseum-kaitsealale ja seal olid välja pandud püsinäitus. Praegu on kirik üle antud Vene Õigeusu Kirikule. Kirik kuulub Jumalaema Uinumise kirikule ja asub Vene Föderatsiooni territooriumil.

Jumalaema Ilmutamise kirik

Kirik ehitati aastatel 1786-1796 Ivangorodi eeslinna elanike rahaliste vahenditega. Kirik asus kõrgendikul Peterburi-Tallinna maantee ääres ja oli kaugele nähtav. Kirik ehitati tellistest ja kohati kasutati telliskivivooderdist. Põhiplaanilt oli hoone nelinurkne trummikujulise peaehitisega, mille tipus oli kuppel. Madalat ruudukujulist kellatorni kaunistas katuselatern. Kirik ehitati koos kahe tiibhoonega. Kiriku peamiseks pühaduseks oli Jumalaema Ilmutamise ikoon. Algul oli hoone mõeldud garnisoni kirikuks, kuid 1833. aastal anti see üle piiskopkonnale. 1848. aastal tekkis kiriku juurde oma kogudus. Vabadussõja käigus kirik purustati, kuid 1923. aastal koguduse liikmed taastasid kiriku. 1925. aastal lülitati kirik Narva linna arhitektuurimälestiste nimistusse. 1944. aasta lahingutes kirik hävis. Kogudus lõpetas oma tegevuse ja Jumalaema Ilmutamise ikoon asub praegu Narva Ülestõusmise peakirikus.

Püha Nikolai kirik Ivangorodis

Aastatel 1851-1855 ehitati Jumalaema Ilmutamise kiriku kõrvale Narva kaupmehe Pavel Orlovi vahenditega uus kivikirik. Projekti autoriks oli tuntud arhitekt F. Ruska. Hoonel oli kompaktne ruudukujuline keskosa, mis päädis sibulkupliga. Kiriku esiosa, kus asus peauks oli peahoonest kitsam ja eendus väljapoole. Arhitektuuriliselt meenutas ta klassitsismi elementidega vanavene kirikuid. Kellatorni kirikul ei olnud. Kirik koos varadega kuulus Jumalaema Ilmutamise kiriku juurde ja Jumalaema Ilmutamise kogudusele. 1944. aastal kirik hävis ja kogudus lõpetas oma tegevuse.

Ivangorodi kalmistul asuv püha apostlite Peeter-Pauli kirik (Orlovide perekonna rahula) 1856. aastal ehitati Ivangorodi kalmistule Pavel Orlovi raha eest kabel. Kabeli ja väravate autor oli arhitekt V. Reier. Ruumilise lahendusena kasutas ta eeskujuna keskses kompositsioonis vene ühekuplilist kirikut. 1859. aastal ehitati kabel ümber kirikuks. Kaupmehe soovil pühendati kirik apostlitele Peetrus ja Paulus, sest ta pidas neid oma taevasteks eestkostjateks. Kirikus asub Orlovide perekonna rahula. Rahulasse on neli marmorist sarkofaagi. Selles kirikus toimusid 19. sajandi lõpus regulaarselt eestlaste õigeusu koguduse jumalateenistused. 1919. aastal, Vabadussõja ajal, kirik osaliselt purustati, kuid hiljem taastati ja tegutses kuni Teise maailmasõja alguseni. Pärast sõda hakkas kirik vähehaaval lagunema. 1989. aastal alustati taastamistöödega, kuid need lõpetati peatselt rahaliste vahendite puudumuse tõttu. Praegu on kirik pooleldi lagunenud ja vajab restaureerimist. Kirik asub Vene Föderatsiooni territooriumil.

Püha Kolmainu kirik

Kirik on ehitatud Narva jõe paremale kaldale, parun Aleksander Stieglitzi parki, mis asub Narva koskede läheduses. A. Stieglitz oli õukonna pankur, tööstusettevõtete omanik ja metseen. Narvas kuulusid talle kaks tekstiiliettevõtet – Linavabrik ja Kalevivabrik. Kirikule pandi alus 29. juunil 1873 ja pühitseti 17. augustil 1875 Püha Kolmainu auks. Projekti autor oli Peterburi arhitekt A. Krakau. Kirik on ehitatud historismi stiilis ja interpreteeris traditsioonilist vene 17. sajandi kirikuarhitektuuri. Pühakoda on telliskivist ristikujuline viie kupliga ehitis. Läänepoolse sissekäigu kohal asub nooljas kellatorn 10 kellaga. Kirikus asusid itaalia meistrite ikoonid ja skulptuurid. Eriti rikkalik oli kiriku käärkamber. Kirik ehitati A. Stieglitzi kulul ja oli tema isiklik omandus, mis hiljem läks üle pärijatele. Kirikus oli Stieglitzi, hiljem Polovtsovide perekonna rahula. 15. septembril 1921 avati kiriku juures kogudus vabrikute töölistele. 1944. aasta lahingutes sai hoone veidi kannatada, kuid jumalateenistusi peeti seal kuni 1945. aasta lõpuni. Pärast sõda viidi säilinud kirikuvarad üle Ülestõusmise peakirikusse, kuid tänapäeval on need kadunud. Narva HEJ ehitamise ajal (1951-1955) oli kirikus ehitusmaterjalide ladu. Sellest ajast peale hakkas arhitektuurimälestis vähehaaval lagunema. 1990. aastate keskpaigas algas kiriku koguduse taassünd, kuid taastamistöid ei ole teostatud. 1997. aastal registreeriti kogudus Peterburi piiskopkonnas. Praegu kirik tegutseb asudes Vene Föderatsiooni territooriumil.

Narva Iiveri Jumalaema kirik (Naistööühing)

Narva Naistööühing loodi nunn Margarita (Olga Jamnikova) initsiatiivil. Ta soovis organiseerida Narvas Orenburgi piiskopkonna Iiveri Nikolai nunnakloostri haruõue. Kohalikud elanikud toetasid teda selles jumalale meelepärases ettevõtmises. 1904. aastal loodi Narvas ametlikult kloostri haruõu. Nunn Margarita jäi Narva, temaga liitusid mõned kohalikud naisterahvad. 1909. aastal määrati Narvas asuva kloostri haruõue juhatajaks nunn Tavifa (Tatjana Ivanova). 8. septembril 1913 pandi Ivangorodis, kalmistu lähedal, kahest hoonest koosnevale kirikule nurgakivi. Kirik pühitseti Iiveri Jumalaema ja Romanovite dünastia 300. aastapäevaks. Kiriku projekti tegi Peterburi arhitekt A. Aplaksin vana-vene kirikuehitusstiilis. Ehitustöid teostati vabatahtlike annetustega, kuid ehitus jäi lõpetamata. Esimene maailmasõda, revolutsioon ja Vabadussõda segasid ehitustööde jätkamist. 1921. aastal moodustati elamiskõlblikus puuhoones ajutine kodukirik. 1930. aastaks oli kivist kirikuhoone ehitus põhiliselt lõpetatud. 28. detsembris 1930 pühitses Petseri piiskop Joann kiriku ja pühendas ta Iiveri Jumalaema ikoonile. Neli aastat hiljem lõpetati ehitus täielikult. 19. augustis 1934 pühitses Eesti metropoliit Aleksander uue tiibhoone ja pühendas ta püha Nikolaile. 1944. aasta lahingutes kirik osaliselt purustati, kannatada said ka eluhooned. Nunnad asusid elama Kuremäe nunnakloostrisse. 1950. aastatel kiriku varemed lammutati.

Vladimiri vennaste koguduse kirik

1888. aastal moodustati Narvas Venemaa ristimise 900. aastapäeva tähistamise puhul religioosne ühendus. Idee selle moodustamiseks kuulus Issandamuutmise katedraali preestrile Nikolai Sahharovile. Ta tegi ettepaneku ehitada Narva kirikukool koos kabeli või kirikuga. Seda ettepanekut toetasid Issandamuutmise katedraali vaimulikud, nendega ühinesid linna intelligents ja kaupmeeskord. Koguti vajalikud rahalised vahendid ja koostati ühenduse põhikiri. Vennaskond ehitas kiriku, kus algselt pidi asuma ka kirikukool. Ehitustöid alustati 16. juulil 1899. Kirik pühitseti 29. juulil 1890 Peterburi piiskopkonna Laadoga piiskopi Mitrofani poolt ja pühendati Pühale Vladimirile. Kirik asus Narva vanalinna põhjaosas. Kiriku projekti autorid olid arhitektid A. Klodnitski ja A. Novitski. Kirik oli väike ühekorruseline hoone eraldi kellatorniga. 1890. aastal ehitati kiriku juurde puidust hoone, kus asusid klassitoad. Seoses õpilaste arvu kasvuga ehitas vennaskond aastatel 1898 ja 1905 kaks uut suurt kahekorruselist hoonet. Õppetöö toimus koolis tasuta. Vennaskond organiseeris loenguid, ühislugemisi, religioosseid vestlusi koos ühislaulmistega. Samal ajal tegutses rahvaraamatukogu, karskusselts ja naiste ring, mis tegeles vaeste jaoks rahakorjandusega. 1921. aastal moodustati Vladimiri kiriku juurde kogudus, mis 1937. aastal ühines Issandamuutmise katedraali kogudusega. Teise maailmasõja ajal lõpetas vennaskond oma tegevuse. 1944. aasta lahingutes sai kirik kannatada. Praegusel ajal on endine kirikuhoone ümber ehitatud ja seal asub stomatoloogia polikliiniku üks osakondadest. Säilinud on ka üks koolihoone.

Ülestõusmise peakirik

Kirikule pandi nurgakivi panek 5. augustil 1890 vene keisri Aleksander III, tema naise Maria Fjedorovna ja teiste tsaariperekonna liikmete osavõtul. Pühitsemine toimus 17. novembril 1896. Joaoru linnaossa (Bastrakovi 4) ehitatud kirik valmis arhitekt Paul Alischi projekti alusel. Ehituse finantseerija oli aktsiaselts Kreenholmi Manufaktuur. Hoone on ehitatud kompaktse ruumikujundusega uusbütsantsi stiilis. Kiriku kompositsioonis on mitmetahuline kõrguv keskosa, mis on kaetud kupliga ja loob üleva ning avara interjööri. Põhiplaanilt on kirik kreeka risti kujuline. Kellatorn on ehitatud ruumilises kompositsioonis. Põhiline ehitusmaterjal oli Kulgus valmistatud tellis. Kiriku kogudus koosnes põhiliselt Kreenholmi Manufaktuuri töölistest. 1925. aastast alates kuulus Kreenholmi kogudus Eesti metropoliidi Tallinna piiskopkonna kooseisu. 1944. aasta lahingutes, kui peaaegu terve linna kirikud hävinesid, jäi Ülestõusmise kirik terveks. Pärast sõda ühendas Ülestõusmise kirikuga peaaegu kõik linna õigeusu kogudused, seepärast nimetati kirik 1958. aastal peakirikuks. Ülestõusmise peakirik on tegevkirik.

Narva Jumalaema ikooni koguduse kirik

Pühakoja asutamise idee kuulub ülempreester Sergi Ivannikovile, toonasele Narva Ülestõusmise peakiriku eestseisjale. 1996. aasta sügisel moodustas ja registreeris grupp isikuid eesotsas isa Sergiga Narva Kultuurilis-heategeva Mittetulundusühingu. Nimetatud ühing omandas maatüki aadressil Rakvere tänav 39. 7. septembril 1998 andis Eesti ja Tallinna peapiiskop Kornelius ehitusele oma õnnistuse. Sama aasta sügisel alustati ehitustöid. Esialgne projekt nägi ette kahekordse kivist pühakoja ehitamist, aga hiljem otsustati ehitada ülemine korrus puidust. Uue projekti tegi arhitekt Pavel Grigorjev. Palkidest hooneosa valmistati Ivangorodis Püha Kolmainu kiriku juures asuval platsil. 2000. aasta mais toodi hoone osad Narva ja juunis algasid montaažitööd. 14. augustis 2000 pandi paika kiriku tornid koos ristidega. Aasta pärast kaeti kellatorn ja kuplid lehtvasega. 10. novembril 2001 toimus pühakoja sisseõnnistamine ja pühendamine püha Joann Kronštadskile. Uuel kogudusel seisab ees pühakoja ülemise korruse ehituse lõpetamine, mis on pühendatud Narva Jumalaema ikoonile. Ehitustöid finantseeritakse vabatahtlike annetustest.

Püha Aleksander Nevski kirik Narva linnuse territooriumil

1859. aastal ehitati Narva linnuse suurele lääneõuele puidust polgukirik. Kirikut kasutasid Narva majutatud keiser Wilhelm III nimelise grenaderipolgu ajateenijad. Kirik pühitseti püha Aleksander Nevskile. Hiljem oli ta 92. Petseri jalaväepolgu kirik. Esimese maailmasõja alguses, 12. augustil 1914, lahkus polk Narvast ja kirik lõpetas oma tegevuse. Ikonostaas ja suurem osa kirikuvarasid anti 1925. aastal üle Iiveri Naistööühingu komiteele kloostri kiriku tarbeks.

© NM-i kodulehekülje materjalid
on kaitstud autoriõigustega