Täna on emakeelepäev!
Emakeelepäev on Eesti riiklik tähtpäev, mida tähistatakse alates 1996. aastast. Kuid oma ajaloo kirjutamist alustas eesti keel juba 16. sajandil.
Kujutagem ette Eestit: talupojad räägivad küll oma emakeeles, kuid haridust saab omandada peamiselt saksa või rootsi keeles. Kuidas aga tekkis eesti kirjakeel?
17. sajandil kerkis esile mees, kes kirjutas sõna otseses mõttes eesti grammatika tuleviku – Bengt Gottfried Forselius. See pedagoog mõistis, et eestlased peavad õppima kirjutama ja lugema emakeeles. Ehkki ta elas vaid 28 aasta vanuseks, jõudis ta koostada esimese tähestiku, lihtsustada õigekirja ning rajada kooli tulevastele õpetajatele. Tänu koolidele, raamatutele ja entusiastidele hakkas keel arenema ning muutuma kultuuri oluliseks osaks.
16. sajandil trükiti esimesed eestikeelsed raamatud. Üks tähtsamaid oli Adrian Virginiuse tõlgitud Uus testament (1686). Enne seda olid raamatud reeglina saksa- või ladinakeelsed. Seejuures on oluline märkida, et toona räägiti Eestis erinevaid murdeid. Aga milline neist peaks saama ametlikuks keeleks? Sellele küsimusele otsiti vastust veel mitu sajandit. Lõpuks kuulutati ametlikuks põhjaeesti murre, millest sai tänapäevase kirjakeele alus.
Pilt: Jumalateenistuse käsiraamat 1699. a. Narva Muuseumi kogust.